Möödunud nädalavahetusel sai siis selle aasta esimene Võrtsulkäik ette võetud. Plaan loomulikult angerjat saada. Selleks tuleb teatavasti vee peal öösel püüda.
Plaan tehtud ja reedel sai siis kogu pere ja Aarega Võrtsjärvele mindud – Mehis tahtis ka väga kala püüda. Reede õhtupoolikul püüdsime natuke kala ja kusjuures isegi saime 4 päris ilusat ahvenat – Merle sai hea õhtusöögi. Mina sain tol õhtul tavalise käsiõngega ühe pisikese särje.
Kui Merle ja Mehis ära läksid, sättisime end Aarega siis Võrtsu peal sellisesse ohta, kus kajalood näitas järsku põhja süvenemist – Aare sõnul selles kohas angerjas võtvat. Kogu õhtu ikka ka püüdsime nii tonkadega kui ka spinninguga – ma harjutasin sellega loopimist; kätte saada eriti miskit ei lootnudki. Selle õhtupoolikuga saime ühe ahvena kätte ja panime selle ilusti paadi kõrvale võrkkotti. Aga kahjuks tekkis meil soov natuke asukohta muuta ja seetõttu pidime väheke sõitma. Ja selle sõitmise käigus suutsime selle võrkkoti mootorisse puruks lasta – loomulikult oli ka ahven läinud selle peale. Positiivse külje pealt – see võrkkott oligi liiga pikk meie paadi jaoks; nüüd on see kott tunduvalt lühem. 😉
Öö saabudes panime õnged sisse ja otsustasime iga 45 minuti tagant olukorda kontrollimas käia. See tähendas siis reaalselt, et Aare kontrollis õngesid ja mina olin vahepeal küll üleval, aga tonkadega eriti ei tegelenud. Kahjuks ei toimunud öö jooksul mitte mingit aktiivsust tonkade juures ja mitte ühte kala me ei saanud.
Hommikul sõitsime pika maa maha Emajõe peale (sõit meie väikese mootoriga võttis ~1,5 tundi). Emajõe suudemesse jõudes ütles Aare, et sealt lootust miskit saada pole, kuna vesi oli ikka väga üle kallaste. Natuke maad sõitsime ja proovisime mööda Emajõge. Aga ei miskit head seal tõesti polnud. Kajalood küll näitas ühes kohas kohe palju kalu, aga midagi me kätte ikka ei saanud. Paar pisikest ahvenat ja latikalipsu käis meie tonkasid proovimas, aga ei miskit normaalset. Lanti loopisin ka seal jõe peal, aga ka see ei andnud tulemust.
Seega sõitsime tagasi sinna algsesse kohta Võrtsu peal – jälle poolteist tundi. Vahepeal proovisime ka ka kala püüda järve äärest, aga ei miskit. Vana koha peal tagasi katsetasime veel natuke, aga tulemus oli sama kehv, kui varem ja nii see meie esimene püügikatsetus ka lõppes.
Aare sõnul on kevad liiga pikk olnud ja kudemine on kaootiline ning seetõttu ka angerjat pole veel. Ta arvas, et alles suvel – ühe korra käis ta paar päeva hiljem üksi ka, aga tulemus oli sama.
Kajaloodi kasutamise saime selgeks – sellega on vähemalt selge, et kui lood kala ei näita, siis seda ka pole. Seda pole masin veel tõestanud, et kui tema näitab kala, siis kala ka kätte saab. 😛
Mina sain selle kalaretke käigus spinningu kasutamise natuke rohkem selgemaks ja katsetasin ka erinevaid lante. Loodetavasti siis, kui kala võtma hakkab, on mul töö selge ja kala muudkui tuleb!