Viimane kalalkäik jõel

No selle aasta sügis oli ikka väga pikk. Aare muudkui plaanis kogu oktoobri paati talvekorterisse panna, aga ilmad olid jätkuvalt head ja sai kalal käia – muudkui käis ja tõi hauge tagasi. Ja no nii kaua ta seal üksi käis, kui meelitas siis ka mind kalale.

Viimane kalalkäik sai ette võetud kolme mehega – lisaks Aarele ja minule oli ka Mehis kaasas. Juhtus see kõik detsembri alguses.
Ei tule just tihti ette, et 3. detsembril saab jõel paadiga kala püüda. Läksime hommikupoole siis kolmekesi jõe äärde ja hüppasime paati – ilm oli sügiseselt jahe (nii mõni üksik kraad sooja) – Emajõe kaldad olid härmas või isegi natuke jääs.

Nagu Aare ütles – sõidame Jõesuust kohe Pedjani välja ja siis sealt natuke edasi ja hakkame tagasi tulema. Nii sai ka tehtud – allavoolu sõites sai ainult natuke lanti veetud. Teistpoolt Pedjat keerasime mingil hetkel tagasi ja hakkasime siis vastuvoolu sõitma rahulikult. Landi ikka järgi jooksmas – Aarel kaks tükki sees ja mul üks. Nii me sealt siis tasakesi tulime päris paar tundi kohe. Ja mitte ühte võttu ei olnud. Kahtlane tunne hakkas tekkima, et selle aasta haugivõtt on läbi ja lähemegi tühjade kätega minema.

Kui olime selle järelduse teinud, siis otsustasime siiski ikka lanti edasi vedada ja ühtäkki tekkis mul tunne, et lant jäi põhja kinni (jõgi oli ikka väga madal ja see max 1,5 m vobler kippus ikka põhja kraapima). Aga ma sikutasin natuke ja sain aru, et põhjas see asi nüüd küll ei ole – tuli hakata hoolega kerima. Aare jättis paadi seisma ja peale kerimise algust ütles, et on jah haug (käis pinnal ära ja oli näha, kuidas tuleb see purakas lõuad laiali). Aare võttis kiirelt kahva appi ja mina kerisin rahulikult kala paadini. Kahva abil tõstsime ta paati (oli teine päris nõrgalt haakinud, seega oli kahv õige valik). Paadis vaatasime kolmekesi, et päris ilus kala – kaaluma ei hakanud, aga üle kilo kõvasti.

Seega saime lugeda päeva õnnestunuks – mööduvad kalamehed laiutasid käsi, et nemad miskit küll ei saanud.

Peale selle puraka kätte saamist vedasime lante edasi ja natukese aja pärast haakis ka Aare ühe pisema poisi omale landi otsa – see sai ka paati tõstetud. Oli teine natuke väiksem, kui esimene, aga täitsa ilus mõõdus haug.

Kahe kalaga olime me juba väga rahul ja peale mõningast vedamist ja proovimist otsustasime selleks päevaks lõpetada.

3. detsembri kohta Emajõel on see väga hea tulemus – mitte iga kalamees ei suuda sellisel ajal sellisest veest kalaga koju minna!

Haugifileed läksid külma (hea talvel kalakotletti vms teha) ja peadest-luudest sai supp!

Mina sain ilusa haugipuraka (üle kilo) ja Aare sa ka täitsa normaalse haugi.