Maldiivide reis: lisad

Lisaks lihtsalt mõnulemisele, päikese nautimisele, ujumisele ja korallide nautimisele ning söömisele, on siin kuurorti poolt välja pakutud väga palju erinevaid tegevusi ja ekskursioone, mida saab siis kas tasuta või tasu eest kasutada. Kuurorti jutus sai juba mainitud, et lastele on siin lasteklubi, kus Mehis käib ja igal õhtul söödetakse kalu – seda võib kasvõi igal õhtul vaadata ja ikka igav ei hakka. Aga lisaks oleme siin veel päris mitut lisalõbustust kasutanud.

Esimene meie mure oli mõelda välja, millised kaks ekskursiooni või värki inimese kohta me valime oma plaatinaplaani raames. Kuna tahtsime näha ka natuke muud kui see saar siin, siis valisime kaluriküla külastuse ja kuna Merle on snorgeldamise peale meister, sai temale mõeldud snorgeldamine ja mulle päikeseloojangu kalapüük. Juba esimesel õhtul ütles Mehis, et merivähki sööme kümnendal õhtul ja spa sai ka plaanidesse seatud. Ning lisaks tuli ikka väga suur tahtmine traalides kala püüda. Need kolm viimast siis lisaraha eest saadavad teenused.

Kõikide lisade kohta sai pilte ka tehtud ja need pildid on galeriis ka ilusti nähtavad.

Külaskäik kalurikülla

Kuna nimetus ütleb selgelt, et minek on kalurikülla, siis sai valitud see ekskursioon, kuhu kolmekesi läksime. Lisaks öeldi registreerumisel, et seal on palju poode, kust saame suveniire osta, seega sai see külaskäik veelgi plusspunkte (arvestades kuurorti poodide hinnaklassi ei taha eriti palju siit suveniire osta). Lisaks lootsime näha, kuidas kohalikud kalurid tööd teevad – põnev ikkagi.

Seega siis sai mindud kohaliku laeva peale ja seal teatati, et sõit kestab 25 minutit. Seega arvestasime, et kolmetunnisest ekskurseerimisest oleme koha peal kaks tundi ja seega on poodlemiseks umbes pool tunnikest. Küla ise asub siit saarest edasi paar-kolm saarekest ja kohal me olimegi. Saarele lähenedes hakkas silma päris mitu suuremat laeva, mis selgelt ei olnud lõbusõidulaevad. Ja saare ääres vees kasvas adru – meie saare juures siukest reostust küll näha polnud; ju see kalastus ikka natuke reostab. See saar ise on 500 meetrit lai ja 300 meetrit pikk – või oli see nüüd vastupidi 😉 Aga kindel on see, et seal elab 1000 (tuhat) elanikku ja kohalikus koolis käib 300 (kolm sada) õpilast, kes kõik samalt saarelt pärit. Müstika…

Alustuseks seletati meile, et kohalikud kalurid käivad ookeanist suuri marliine ja muid elukaid püüdmas ning müütavad need siis Malesse. Sellega lõppes ka saare kaluriküla osa. Minu jaoks selge pettumus, sest kalurikülast on asi kaugel. Aga see selleks.

Siis tutvustati meile teisi küla vaatamisväärsusi – mošee; peatänav, kus poed asuvad; politseijaoskond; kool (vt ülal); lasteaed; meditsiinipunkt, kus üks arst, mõned abilised ja mõni õde ning kus meie mõistes ainult perearst asub. Arstiteenus ise on tasuta, aga ravimid tuleb osta. Ja kui suurem häda, viiakse kiirkaatriga Malesse. Lisaks tutvustati meile vihmavee kogumise süsteemi – enamus vihmaveerenne jookseb torudesse ja vesi kogutakse suurtesse tünnidesse. Joogiks kasutatakse ainult vihmavett ja kui see otsa saab, tuleb osta poest pudeliga vett. Ja lõpetuseks näidati meile ka kohalikku popimat spordiplatsi – jalgpall on Maldiividel väga popp ja kõik mängivad seda. Lily Beachil jalgpalliväljakut pole ja bossid veavad töötajad paar-kolm korda nädalas sinna saarele, et nad saaks jalgpalli mängida.

Sellele ringkäigule järgnes 50 minutit poodlemist. Ja hinnad on tõesti odavamad, kui kuurortis ning kauplemine käib asja juurde – mina sain ühes poes ~30% alet kaubeldud, aga kuulsin kõrvalt ka 40% alega kauplemist. Ma pikalt ei viitsinud vaielda – ütlesin, et nii palju mul raha on ja kõik. Natuke seletasime veel € ja $ kursi üle ning kaubale me saimegi.

Ja siis sõitsime “kodusaarele” tagasi – ilgelt palav oli sel päeval ja üpriski ebamugav oli olla, aga ära nägime teise saare ning saime huvitavaid fakte teada Maldiivide kohta. Ja muidugi saime natuke šopata ka.

Kalurikülas sai päris palju pilte tehtud ja galerii annab seega jutule veel vürtsi.

Spa

Kuna spa siin olemas on, siis sai kaalutud ja vaagitud seda asja ning lõpuks ikkagi otsustasime selle asutuse ka ära proovida. Ikkagi lahedalt ookeani kohale postide otsa ehitatud asutus. Ja pakub kõiksugu ilu ja terviseteenuseid. Põhiliselt siis massaažid ja iluprotseduurid – neil oma eri massaaž nimega Mandara massaaž ka olemas ja puha. Hinnaklass on muidugi omaette teema, aga sai ikkagi otsustatud, et teeme natuke head oma kehadele.

Merle ei tahtnud massaaži võtta, seega sai talle pea kahetunnine näohooldus valitud ja mulle võtsime täishoolduse. Merle sõnul tähendas tema näohooldus siis näo täielikku hooldamist (koorimised-värgid-särgid) pluss siis veel nii pea, käte kui jalgade masseerimist.

Minu puhul oli kogu protseduur pea kolm tundi pikk. Algas see asi leili- ja aurusaunaga. Sealt edasi tehti mu jalalabadele hooldust. Sellele järgnes minu valitud kookoshelvestega keha koorimine. Ja siis tuli Mandara massaaž, millele järgnes näohooldus. Ja kõige lõpuks vedelesin veel vannivahtu täis mullivannis veerand tundi ja nosisin küpsiseid.

Meie mõlemad jäime pakutuga rahule.

Spas sai küll vähe pilte tehtud, aga need mõned üksikud on albumis siiski vaadatavad.

Kalapüük traalides

Kuna keset ookeani sai tuldud, siis otsustasin, et tahan ikka ookeanil kalapüüki ka näha ja tellisin traalimisega kalapüügi. Minimaalselt sai seda võtta kaheks tunniks ja alguses nii ka võtsime.

Selle püügi juures on omapäraks see, et alustatakse enne päikesetõusu. Seega oli tol hommikul meil äratus enne kella viit hommikul. Mehise üles saamine oli keeruline, aga üles me ta saime ja kella 5:15 paiku olime kokku lepitud kohas ootamas oma laeva. Vihma tibutas, seega ei olnud just paljutõotav see reisike. Poole kuuest läksime laevaga minema ja meile seletati, et läheme atolli äärt pidi tund aega sinna ja siis tund aega tagasi.

Sisse lasi kolm lanti korraliku ookeanivarustuse abil ja kalapüük algas. Kella kuue paiku tõusis päike ja ilm läks aina ilusamaks. Meie muudkui sõitsime aga edasi ja edasi. Ilm oli ilus, päris soe, snäkid olid kaasas ja asi oli nagu paadisõit ikka. Ainus jama oli, et kala ei olnud. Vahepeal olid kalad küll meie laeva lähedal vee peal, aga vot landi otsa ei jäänud.

Kui olime tund sõitnud hakati laeva tagasi keerama ja seda tehti nii, et liinid jäeti sisse – ookeani peal saab suure kaarega keerata küll. Aga võta näpust – kaks tagumist liini läksid omavahel nii sõlme, et nende harutamiseks oli kolme meest vaja. Lahti seda pundart ei saadudki ja mitukümmend meetrit tamiili visati minema. Kohe, kui need kaks liini oli uuesti sisse lastud, läksid nad uuesti sõlme ja peale selle puntra harutamist jäi sisse ainult kaks liini – otsus oli, et paat on kolme liini jaoks liiga väike.

Aga kala ei võtnud sellegi poolest. Kui kaks tundi täis sai, ütlesin, et sõidame ühe tunni veel – ehk siis veab rohkem. See otsus tehtud, läksime riffide vahele keerutama – et ehk saab rifi äärest mõne väikese tuuni vms. Selleks visati sisse veel kaks “käsiõnge” – need siis lihtsalt jämedad (2-3 mm) tamiilid, millel lant (no ikka selline suur lehvikumoodi asi hiilgesuure konksuga) otsas. Mina sikutasin üht seda käsiõnge ja kaks lanti oli sees.

Ja siis nägin mina ning laeva “tüürimees”, kuidas üks külgmine ritv hakkas mängima. Jooksid siis kohalikud asja uurime ning jõuti järeldusele, et kala otsas. mina hakkasin seda mitutsada meetrit välja kerima ning mulle pandi isegi see spetsvöö peale. Kohalikud küll ütlesid, et see on väike kala. Alguses kerides tundsin vasturaskust ka, aga ühel hetkel enam ei tundnud. No ja välja kerides oligi kala läinud. Landil küll hammustuse jäljed peal, aga kala ei saanud.

Ja see jäigi ainsaks võtuks sel reisil. Kurb, aga tõsi – kalal käies juhtub isegi siin, et jääd kalast ilma 🙁

Traalimisest saadud mälestused on nähtavad galeriis.

Päikeseloojangu kalapüük

Päikeseloojangu kalapüügile tahtsin minna juba varem, aga see on päris popp üritus ja esimene katse oli minu sooviavaldamise hetkel juba täis rahvast. Õnneks oli paar päeva hiljem veel võimalus. Uurisin ka, et kas Mehisel on seal midagi teha ja arvati, et küllap tal ikka on miskit teha.

Reis ise väljus poole kuue ajal, sest päike loojub siin kella kuue paiku. Rahvast oli päris palju ja me sõitsime kahe laevaga. Kalastuskoht on päris saare ligiduses, seega ei võtnud sõit eriti kaua. Kohale jõudes visati ankur sisse ja jagati kõigile varustus kätte – rull, millel umbes millimeetrine tamiil, kus suur tinajunn ning sealt edasi pirakas konks. Sinna konksu otsa panime siis kalatüki ja lasime selle põhja – oma mitukümmend meetrit oli sügavust. Ja siis oli trikk selles, et vaja umbes meetri jagu tagasi kerida. Mehisel lasi õnge sisse üks kohalik ja siis Mehis hoidis õnge käes. Ja edasi olid juhtnüürid lihtsad – hoiad tamiili käes ja kui tunned, et võtab, tõmbad järsku ja kui on raskem, sikutad kogu selle tamiili koos kalaga välja.

Seni, kuni päike veel vee kohal oli, ei olnud mingit lootust kala saada ja kohalik ütles ka, et kui pimedaks läheb, siis hakkab kala võtma. Mehis tüdines muidugi umbes 20 minuti istumise järel ja tahtis loobuda ning mõne aja pärast andsimegi Mehise varustuse kohalikule üle.

Veel enne pimedat kuulsime teisest laevast rõõmuhõiskeid – nemad said vist kala. Meil läks ikka päris pimedaks ja ei miskit; isegi kohalikud lasid õnged sisse, et oma õnne proovida. Ja siis ma tundsin korralikku tõmmet! Sikutasin vastu ja see tõmme oli ikka väga järsk ning tugev – tekkis tunne, et tahab käe ära sikutada. Kohalik tuli appi ja hakkasime siis koos sikutama. Liin päris pikka ja põnevust palju – teised hakkasid samal ajal ka rääkima, et neil miski jama õnge otsas. Ja siis jõudis kala paadini – see oli hai! Mitte küll suur, nii alla meetri pikkust, aga ikkagi hai. Lisaks tuli kaasa veel paari teise inimese liin – hai oli hoolega laeva all ringi kihutanud ja liinid sassi ajanud. Ja siis hammustas hai tamiili läbi ja mulle jäi ainult tinajunn pihku. Läinud ta oligi. Natuke aega harutati teiste liine lahti ja mina kerisin oma varustuse kokku ning lasin uue konksu panna.

Uus sööt otsa ja vette tagasi. Natuke aega sai see sööt seal oldud (vahepeal meelitasin õõtsutades) ja tundsin, kuidas keegi käis näksimas sööta. Esimene tõmme tulemust ei andnud. Aga kala tahtis ikka minu sööta saada ja seega tuli ta mõne hetke pärast tagasi. Sel korral lasin tal natuke rohkem nokkida. Ja siis tõmme! Ning tundsin, et on miskit otsas. Ja hakkasin seda tamiili välja lappama. Tuli kuidagi kergelt, seega oli vahepeal kahtlus, et on tühi see konks seal; aga mõne tõmbe ajal keegi ikka üritas vastu punnida ja välja tõmmates oligi kala! Laeva tõstes ütlesid kohalikud – barrakuuda. Äge! Pildistamine ja rõõmustamine käis asja juurde. Võeti siis kala konksu otsast ära ja uus sööt otsa.

Ja õng läks tagasi vette. Jälle põhja ja natuke kõrgemale ning mängima. Ja ei möödunudki eriti palju minuteid, kui sain jälle saagi konksu otsa! Välja tõstes selgus, et ka see on barrakuuda! Sel korral ma pilti ei tahtnud – üks pilt juba oli sellise kalaga. Kastis sai küll kahest korraga pilti tehtud.

Järgmisena sai üks kohalik ka ühe barrakuuda. Mina tundsin veel korra tõmmet, aga otsa ei jäänud miskit ning kui öeldi, et nüüd on lõpp, kerisin oma õnge kokku ja avastasin, et see tõmme, mida tundsin, oli miski korralik elukas, kes lihtsalt konksu koos söödaga minema viis.

Seega jäingi mina ainukesena saagi saajaks (pluss kohalik). Mulle pakuti, et kas tahan oma saagi järgmisel päeval ära süüa. Mina olin nõus ja sai kokku lepitud, et õhtusöögiks tuleb meile barrakuuda. Ja järgmisel õhtul saimegi püütud kaks kala küpsetatult lauale. Maitses väga hästi! Ja nüüd saame uhkelt öelda, et mina olen barrakuuda kätte saanud ja me kõik oleme seda kala ka söönud!

Päikeseloojangu kalapüügi pilte saab vaadata albumis.

Õhtusöögiks merivähk

Merivähid ootavad sööjaid ilusti oma akvaariumis ja esimese asjana paluti meil vähid välja valida. Kuna tahtsime proovida erinevaid valmistusviise, sai valitud kaks vähki – üks suurem ja teine väiksem. Suurema lasime grillida ning väiksema valmistada mingil muul viisil. Suur vähk andis end ilusti kätte, aga väike jooksis kiirelt minema, seega valisime järgmise sealt hulgast. Ja siis viis kokk mõlemad vähid kööki.

Seni, kuni me vähki ootasime, tulid kohalikud ning tegid natuke muusikat ja tantsu. Seega saime nautida ka kohalikku kultuuri. Muud süüa me ootamise ajal eriti ei võtnud, kuigi kõht andis märku, et tahab süüa. Ja siis tulid vähid – nägid päris ilusad välja. Ja maitsesid ka hästi.

Kokkuvõttes võib öelda, et merivähk maitseb kindlalt paremini, kui jõevähk ja merekrabi (mida siin paar korda saime) maitseb paremini kui merivähk. Vähemalt meie arvame nii. Aga elamus oli hea ja rahule jäime ning kokale saatsime kiidusõnad ka.

Merivähi õhtusöök nähtav ka galeriis.

Snorgeldamine koralliaias (Merle muljed)

Meid lubati kahte kohta snorgeldama viia. Esimene koht oli kohe meie naabersaare kõrval. Tõesti koralliaed – erinevad korallid ja kalu nende keskel. Esimeses peatuspaigas me vette ei saanud, kuna haid olid ees. Teises kohas hüppas giid esimesena vette ja vaatas koha hoolega üle. Reisijatele öeldi – hüpake vette. Kõik hakkasid naerma ja ei tahtnud uskuda, et nii tulebki teha. Kui kohale jõudis, siis said kõik hüppamisega hakkama. Paat sõitis meil kõrval ja meil tuli lihtsalt lasta end hoovusel kanda. Sel päeval oli tugev tuul ja tugev hoovus. Koha peal seismisega oli raskusi, vastu hoovust liikumisel tuli tugevat jõudu rakendada. Alguses oli raske endale kohta leida lestadega snorgeldajate hulgas (umbes 20 inimest), aga kui koht leitud, siis oli hea vaadelda ja pilte teha – rentisime veealuse kaamera ja sellega sai veealust maailma jäädvustatud.

Kui esimeses snkorgeldamise kohas me nägime kohe paadist koralle ja riffi serva, siis teine peatuspaik oli esmapilgul lihtsalt koht keset ookeanisügavust. Üks väike heleroheline laiguke oli näha. Giid seletas, et selle ümber me snorgeldame ja püsige vastu hoovust. Hüppasime vette ja ma püüdsin järgida giidi juhatust. Vaatasin põhja ja ei mõistnud, miks me küll siia tulime. Näha oli ainult üksikud korallid, enamjaolt olid seal surnud korallid. Vaatasin teisi inimesi, nemad olid läinud hoovusega kaasa ja olid korallisaarest kaugemale triivinud. Teisel pool mind oli giid üksinda ja kutsus mind enda juurde. Ma ei suutnud tõesti mõista, miks peaksin ma sinna minema. Lihtsam oleks olnud ühineda teistega ja minna tagasi paadi peale. Ma siiski järgnesin giidile ja algas üks meeletu võitlus ookeani hoovusega. Põhja vaadates oli tunne, et ma ei liigu sugugi edasi. Tegin krooli liigutusi ja veel midagi, et aga edasi saada. Lõpuks sain giidile nii ligi, et ta võttis mult kaamera ja sukeldus vee alla. Mis seal siis ikkagi nii põnevat on? Sain aru, et midagi suurt. Vaatasin ka ise ja seal oli merekilpkonn!!! Tal oli söögiaeg põhjas. Merekilpkonna näha on väga harv nähtus ja giid kiitles sellega teiste kohalike ees. Giid ütles mulle, et ma olen lucky. Üks vähestest, kes näevad merekilpkonna tema loomulikus keskkonnas.

Vaatlesime veidi kilpkonna ja siis pöördusime tagasi paati. Ma olin nii väsinud. Ka teised ei soovinud enam vette minna ja kuigi aega veel oli, pöördus paat tagasi kuurorti.

Siia sai küll vähe pilte, aga kokku sai selle kaameraga pea 200 pilti tehtud ja kodus teeme neist parima valiku ning siis saab neid rohkem välja pandud ka.

Veealune maailm, mida snorgeldades nautida saab on nähtav galeriis.