Joosepit ei ole enam

Pehmepoolne talv Jossile kõlbasMeie tubli Joosep (või Joss) oli täiesti tavaline krants – koer, nagu koer olema peab; parajalt kõrge, üks kõrv natuke lontis, suu omapärane (ülemine lõug väga pikk ja alumine väga lühike), omasid hoidis ja armastas ning meie armastasime teda ka!
Eelmise laupäeva (24.05.2014) hommik jäi meie Joosepile viimaseks. Pärast kahepäevast haigust suri Joosep. Kuigi eelmisel päeval tundus meile, et tema olukord läheb natuke paremaks, oli tõsiasi see, et reede lõuna ajal tuli ta maja ukse ette ja sealt ta enam ei tõusnudki. Kõikidel meil oli ja on selle sündmuse pärast väga kurb meel, seega panen kirja mõned mõtted Jossi meenutuseks.

Kutsikaid terve posu - Joosepil ring ümberKohe oma majja elama asudes oli meil mõte, et kass ja koer peavad ikka olema. Ja kuna hoovi peal oli olemas mõnus suur kuut (millest sai tehtud lausa 2 tuba), siis oli õuekoera võtmise otsus väga lihtne. Kevadel sündis maal ports kutsikaid ka ja sealt me omale väikese Jossi välja valisime. Nime sai Joosep oma isa järgi.

Kuna tegu ikkagi õuekoeraga, siis juba esimesel ööl jäi väike Joss õue kuuti – kuudiukse panime kinni minu jope ja muude asjadega ning sedasi inimese lõhnaga kutsikas magama jäi ka.

No ei tea, kas selle koera kõrvad lähevad kikki või mitteJuba väiksena sõi Joss oma krõbinaid lamades
Kutsikal olid väga suured kõrvad ja meie muretsesime natuke, et kas ikka need kõrvad kikki ka lähevad või jääbki lontkõrv – nagu teada, oli Jossil üks kõrv täitsa kikkis ja teine peaaegu  😎 – kui ta miskit väga hoolega uuris, siis olid mõlemad kõrvad kikkis ka.

Oma inimestega sai Joss väga hästi läbiJoosep kaitses Mehist juba väikesest pealeÜldiselt oli Joss sõbralik koer – omadega sai ta väga hästi läbi ja kaitses omasid hoolega. Kui Mehis sündis, siis oli Joosepil uus kohustus juures – kaitsta Mehist. Mehisele meeldis õues magamine ja Merle sai väga hästi teada, kui Mehis üles ärkas – nimelt andis Joss sellest kohe märku.

Võõrastega tal nii head suhted ei olnud. Varasematel aastatel oli Joosep ikka oma aiast väljas, kui meil külalised olid, aga vanemaks saades ta enam nii tolerantne võõraste suhtes polnud ning siis oli Joss ikka oma aias, kui keegi meil külas käis. Kes tihedamalt käis, sellega Joss harjus ära ja enam probleeme polnud. Paaril korral näitas Joss ka oma tõelist olemust – ühel korral ründas võõrast, kes meie aeda tuli ja ühel korral naksas külalist. Aga üldiselt pidi ikka põhjus olema, et Joss ründaks. Aias tegi ta küll iga võõra peale sellist põrgulärmi, et niisama ja vabatahtlikult meie aeda võõrad ei kippunud.

Omadega võis Joss mürada nii, mis mühisesLastega läbi saamine oli selline mitme otsaga. Omade ja tuttavatega sai Joosep läbi hästi, aga võõrad lapsed talle ei meeldinud. See oli loomulikult pika ja põhjaliku väljaõppe tulemus – nimelt õrritasid “naabrilapsed” tänavalt väikest Jossi hoolega ja Joosepi mälu oli pikk ning korralik. Juba sel põhjusel hoidsime me Jossi oma aias, kui meil külalisi oli – nii kindluse mõttes.

Teine moment, mida Joss surmani mäletas, oli arstilkäik. Nimelt üritas ühel regulaarsel arstilkäigul arst Joosepi kõrvu kontrollida ja see ei meeldinud Jossile kohe mitte. Sel korral oli vaktsiini tegeminegi selline suurem võitlus minu ja koera vahel, sest koer oli tõsiselt tige arsti peale. Hiljem ei saanud me eriti sinna loomakliinikusse minna – juba autost väljudes sai Joosep aru, kus ta on ning muutus kurjaks.

Ratas oli Joosepi jaoks teada-tuntud mängukannAga mängida meeldis Joosepile kuni lõpuni. Tema lemmiktegevus oli igasuguste asjade püüdmine ja äratoomine. Talle meeldis väga ratast taga ajada – ta teadis väga hästi, mida tähendas sõna “ratas” – kui  seda öelda, siis oli Jossil kibekiire minna ja ratas üles leida ning tuua ja siis oodata, et keegi viskaks. Tagasi tõi ta ratta küll, aga kätte ei tahtnud enam anda. Sama lugu oli ka teiste lendavata asjadega – tal oli oma “siil”, talle meeldis palli taga ajada ja isegi sulgpalli mängus oli ta nõus lendava asja kinni püüdma ning omastama. Ja nagu ratta puhulgi – kui tema juba asja kätte sai, siis selle temalt ära võtmine oli omaette kunsttükk.

Kui siil ikka norima tuli, siis Joss andis sellest kõva kisaga kõigile teadaSiil tähendas Joosepile veel ühte lõbusat seika. Nimelt on meil aias või kuskil ligiduses siilid ja siilipoistel on kombeks öösiti meie hoovis jalutamas käia. Ja nad justkui teavad, et koerad on meil enamasti öösiti oma aias kinni ja siis meeldib siilidel minna koera aia juurde ja seal siis turtsuda ja kerra tõmmata – Joosep tegi selle peale kogu ümbruskonnale selgeks, et talle see asi ei meeldi ning siis tuli minna ja siil eemale tõsta ;-).
Ah jaa – sõna “kass” tähendus oli ka Jossil selge; see tähendas, et oli vaja minna ning otsida aiast või kuurist võõrast kassi. Vahest neid võõraid kasse ikka sattus meie aeda ja siis oli Joosepi kohustus sissetungijad minema ajada. Meie oma Liisbet oli tema jaoks “Liisbet” ja nemad said päris hästi läbi.
Pallimäng oli Jossi lemmikmängEga Joosepi käest palli niisama lihtne kätte saada olnudki

Hea tuju märgiks võis Joss ka kivi peal end sellili keerataKui Joss end hüppel sirgu ajas, oli ta vanaemast suurem

Jalutamine oli Joosepil üks lemmiktegevusiVeel meeldis Joosepile jalutamas käia. Seda sai talle juba väikesest peale õpetatud ja ta sai väga hästi aru, kui oli vaja minna jalutama – ta teadis väga hästi sõna “jalutama” tähendust ning ta teadis ka, kus asub tema jalutusrihm ning nõutas ikka, et teda viidaks jalutama. Lisaks teadis ta ka väga hästi, kui teda autosse kutsuti – siis oli tavaliselt ikka minek kuskile mõnusasse kohta – metsa või mujale, kus ta sai joosta ja ilma uudistada. Metsas oli küll vahest vaja paar korda hõigata, enne, kui Joss tagasi tuli, aga tagasi tuli ta alati ja ta oli väga rahul, kui sai jalutamas käia.

Vesi oli Jossi lemmikkoht - vee äärde jõudes oli tema kohe veesLisaks meeldis Joosepile väga vees käia – jalutamine oli meil ikka seatud nii, et Joss sai end paar korda märjaks kasta jões või ojas.
Jalutamise käigus oli meil ikka selline tugevam rihm, sest suukorvi sellise alalõuaga koerale eriti ei tehtud ja teiste koertega kohtudes oli vahest ikka tükk tegemist, et Joosep korrale kutsuda. Aga üldiselt sellega palju probleeme polnud ja vahest sai isegi jalgrattaga jalutamas käidus – nii sai koer ikka natuke joosta ka ning oli oma päevatrenni ikka korralikult kätte saanud.

Isegi kevadel võis Joss külma vette minna ilma probleemideta Jalutades oli Jossil palav ka külmal talvel

Paitamine ja hellitamine olid Jossile väga meeltmöödaOma peret pidas Joosep ikka kõige tähtsamaks ja oli väga hea sõber – tuli alati juurde, kui leidis, et nüüd vaja oma sõprust üles näidata. Kui pingile istuda, siis oli Joss kohe juures ja pani pea sülle, et teda ikka ka hellitataks. Ta sai ka väga hästi aru, kui ei soovitud teda silitada – siis ta oli nõus lihtsalt juures istuma ja valvama. Päris omadeks pidas ta loomulikult oma peret ning ka Nana ja Kobi olid tema suured lemmikud. Kui meil oli mõni pidulikum olemine ainult oma sugulastele, siis ei olnud meil mingit probleemi Jossi lahtisena hoida, sest ta justkui teadis, kes on “sugulased” – peaasi, et inimene koera ei kartnud.

Vanaema oli Jossi lemmikKobi oli Jossi üks suurtest lemmikutest

Joosep aitab ka puid saagida

Kui Joosep oli juba täitsa täiskasvanud, siis tekkis meil mõte, et talle natuke seltsi vaja ja nii saigi Aulis 2010. aastal sünnipäevaks Timi.

Timi hellitamise ajal trügis Joss ka ikka kohaleTim sai kohe algusest peale Jossi suureks sõbraks ja nad tegid kõike koos – mängisid ja möllasid ning magasid koos. Kui Tim suuremaks sai, siis talle enam eriti ei meeldinud Jossiga koos ühes kuudis magada (õnneks on meil kahetoaline kuut) ja nii mõnigi kord oli vaja (mõlemad isased ikkagi) neil ka natuke kakelda. See juhtus eriti siis, kui Tim armukadedaks muutus – näiteks, kui talle tundus, et Joosep sai natuke rohkem tähelepanu, kui tema. Aga sõbrad olid nad sellegipoolest ja kui Jossile öelda “kus Tim on?”, siis ta läks ja otsis kohe Timi kuudist üles. Ja mängisid need koerad omavahel päris hoolega – nii kahekesi, kui ka inimesega koos. Tim kippus küll Jossilt kõiki mänguasju ära võtma, aga siis tuli lihtsalt ühele üks asi visata ja teisele teine.

Joosep ja Tim väigikaigast vedamasIsegi kastmisveega mängis Joss nii, et oli ise läbimärg ja ka Tim meelitati mängu

Loomulikult on kõik väga kurvad, et Joosepit enam pole – Tim otsib nüüd väga inimese seltsi ja meil endalgi võtab natuke aega, et harjuda selle mõttega. Eks me näe, mismoodi me edasi teeme – esialgu on meil siis üks koer Tim.

Kõik mäletavad veel kaua meie armast Jossi!

Kaks koera uudistavad linde puu otsasSuvel oli ka Joosepil palav

Maja ukse ees oli Joosepi koht - seal sai ta kõike ja kõiki valvataKui vaja, võis Joss ka poseerida

Galeriis saab vaadata natuke rohkem pilte Joosepist siin.